Tyrgi saun

No nii!! Zanzibar. Va"keste seiklustega, aga kohal. Ja siin on hull olla. Esiteks on siin yle 30 kraadi sooja (vesi na"teks ta"na sukelusmisel 33 kraadi :). Aga mitte see ei ole koige hullem. Hullem on see, et siin on kohutavalt niiske. Kohe nii niiske, et Turgi sauna tunne tuleb peale. Istud ohtul oma toa rodul ja ei tee mitte midagi ja veepiisad moodustuvad mu laubale. Kui pa"ris aus olla, siis see ei ole meedliv. Ma ei kannata niigi eriti pa"ikest ja kuumust, aga see on ikka liiast!! Ma otsin igat voimalust leida varju ja va"ltida paikest, aga see ei aita. Eile na"iteks ka"isime korra rannas ja mere a"a"res ning ma ka"isin ainult ujumas 2 korda ning yleja"a"nud aja hoidsin varju. Kokku napp 1,5 h. Sellele vaatamata olid olad a"ra polenud. :(

Aurushas (koht, kust lendasin Zanzibari) oli kaks toredat (?) syndmust. Esimene oli sel o"o"l, mis sai seal veedetud, Ma arvan, et see oli umbes kella 5 paiku kui a"rkasin kellegi hala peale. Nimelt oli va"rava (o"o"seks pannakse koik hotellid igal pool lukku, sest liiga turvaline siin ilmselt ei ole) taga ennast sisse seadnud yks naine, kes nuttis kogu sydamest. Tombas kopsud ohku ta"is ja hakkas ta"iel ha"a"lel nutma. Sedamo"o"da, kuidas ohk kopsudes loppes muutus ka hala vaiksemaks. Siis tombas kopsud taas ohku tais ja loi detsibillid ylesse :). Vahepeale veel soigus midagi. Toeline nutunaiste hala oli. Vahepeale proovis ta ilmsel midagi ka o"elda. Kopsud lid tal igatahes tugevad, sest ta suutus sedasi panna ikka oma tunnikese. Teda va"ga ei ha"irinud ka turvamehe riidlemine ja vestlus temaga. Selle peale muutus ainult raevukamaks ja raputas va"ravat ta"ie jouga. Ta"pselt selline tunne oli nagu oleks tema elu armastus teda hyljanud ja sulgunud sinna hotelli :). Lopuks ta siiski va"sis ja mina sain taas minna oiglasele unele.

Ja"rgmisel hommikul jalutasime meie lennufirma kontorist la"bi (piletit ostes oli palutud lend kinnitada) ja siis tuli teine yllatus/elamus. Lend pidi va"ljuma kell 16.30. Meie joudsime kontorisse u 10.30. Niimoodi laisalt jalutades ja aega viites. Niimoodi Aafrika moodi (see ja"a"b pa"ris ha"sti kylge :). Ega seal linnas (Arushas) ju va"ga palju teha pole. Esitasin piletid. Ta"di leti taga vaatas neid, siis vaatas mingit paberit, naeratas ja ytles umbes nii: mr. tonisson, we have been looking allover of you. thank good you came (ta"pselt selline tunne oli nagu oleks kadunud poeg koju joudnud). Your flight will departer 13.30. Mida!?!?!?!? 3h varem kui paneeritud. Ma olen ikka harjunud sellega, et lennud a"hevad hiljem va"lja. Ja meil la"ks ikka va"ga kiireks, sest see ja"ttis ainult tunni enne kui pidi lennuva"ljal olema. Miks seal nii vara pidi olema ei oska o"elda, sest lennujaam oli pohimotteliselt katus nelja posti all + la"bivalgustamise masin. Natukene liialdan muidugi (see on nyyd see Aafika jahilugu :), aga suures plaanis kyll. Ei mingit klaasi ja pikke transfer koridore. Yhest otsast teise ca 50m ja koik.

Lend ise va'ljus muide oigeaegselt. See oli minu jaoks ta"ielik yllatus. Seda "Aafrika aega" olen siin ikka kogenud. Esimest korda Ugandas, Kampalas, kus bussi va"ljumist tuli oodata oma 1,5 h. Selle ajaga saadi buss ta"s ja kohe kui ta oli ta"is hakati ka liikuma. Samasugus taktikat olen kogenud ka mujal. Na"iteks Kibales oli veel huvitavam strateegia. Seal soideti mo"o"da linna ringi ja koguti matatut ta"is. Ikka yhest otsast teise ja tagasi. Bussijuht muudkui hoikus sihtkohta. Vahel pidas kinni ka ja rabas monel mehel no"o"bist ning tegi pakkumist. Niimoodi aadigi buss vaikselt ta"is. Ta"is ta"hendab siis ca 15 in. :) Kui nyyd vorrelda kogemusi, siis lennuk, mis ol ka ta"is (igal yhel oli siiski oma iste ja mugav selline. Istmed oli yhe kaupa molemalpool lennuki kyljes) mahutas ainult 19-st inimest. Ta"itsa luksus kohe. Tekkis selline tunne nagu lendaks oma lennukiga :). Tosi oma lennul ei la"he kotid kaduma. Nii umbes 7 tunniks. Selle ajaga muidugi jouad peast mida iganes va'Lja moelda: ainult yhed riided ja need need on selles kuumuses 10 min la"bima"rjad, hygeeniavahendeid ei ole, Eestisse tagasilendamise riideid ei ole jne. Onneks leiti kott siiski ylesse. Ainult kotiva"rvi ja"rgi. Ilma igasuguse pagasikviitungita!!! Seda nimelt ei antud enne lennule minekut yldse. Isegi kysimise peale ei antud :(

Zanzibar!!! Sellest saarest ja"a"b mulle kindlasti meelde elekter. Ta"psemalt elektri puudumine. Nimelt ei ole saarel olnud vahelduv vool s.t. vahel on ja vahel ei ole. Ja nii juba 3 kuud!! Onneks on suuremad ja ta"htsamat tursimiobjektid (nagu hotellid ja restoranid ja pangad :) varustanud ennast diiselgeneraatoritega. Seega elu ei ja"a" pa"ris seisma (Sularahaautomaadist raha va"ljavotmine voib olla aga vahel keeruline :). Tosi, mitte koik hotellid ja restoranid. Ikka need paremad. Minulgi on onnestunud valida selline parem. Selline, kus saab elektrit kogu aeg. Voi peaaegu kogu aeg. Hotell ise on selline lahe, idamaine: araabia mojutustega, korgete lagedega, 19. sajandi hoone. Sisustatud on ta aafrika-araabia stiilis: nikerdustega antiiksed? kapid ja lauad, Nikerdustega on ka puust rodud ja puust trepid jne. Yhesonaga nagu pa"ris :)

Kuumus mulle ei meeldi. Kohe peaaegu yldse ei meeldi. Seetottu ei ole end ka randa seadnud, vaid selle asemel leidnud teisi tegevusi. Na"iteks eile sai ka"idud spice-tour'l. Sisuliselt on see linnast va"ljas asuv va"ike farm, kus talupidaja on ta"iesti juhuslikult istutanud ca 40 sorti vyrtsitaimi ja puuvilju. Valik oli toesti lai - kaneel, pipar, ananass, banaan, jackfruit, avokaado, muskaatpa"hkel, ingver, kardemon, nelk, papaia, magus ja hapu lime, sidrunhein, vanill, joodipuu jne. jne. Mis mind aga yllatas oli see, et need taimed ei vastanud kuidagi minu ettekujutusele. Nad olid nii ma"rkamatud ja kuidagi na"rbid. Ilmselt seetottu on mul selline ettekujutus, et enne meieni joudmist tehakse nendega sada imet. Neid kuivatatakse, keedetakse tunde ja vedelik kuivatatakse, pistetakse kuuma vette, hoitakse pimedas, jahvatatakse ja mida koike veel. Tegelikult oli see yks va"ga huvitav ja hariv ekskursioon.

Ta"na tegelesin veespordiga. Ei, mitte surfamisega, vaid sukeldumisega. Natukene pettumust valmistav see oli. Eriti vorreldes novembrikuise Egiptuse kogemusega. Seal olid kalu ikka nagu murdu ja niiiiii va"rvilised. Siin neid peaaegu ei olnudki ja korallid olid ka kahvatud. A'kki seetottu, et kalamehed pyyavad sealt kogu aeg kala ning lohuvad koralle? Homme yritan minna natukene paremasse kohta. Seal kus pidi olema "big, big fish" :). Ta"nase sukeldumise korgpunkt oli ehk moreeni na"gemine. Ja siis vilksamisi ka selliseid kalu nagu (vabandan, aga otsetolge inglise keelest) flo"o"tkala, kivikala, lovikala, narrikala jne. Vilksamisi seetottu, et neid olid ainult yksikuid. Mul oli varem ikka ettekujutus, et Zanzibar on ylirikas ilusate sukelduskohtade poolest. Seni ei ole neid veel leidnud, aga ja"tkan otsimist :)

Eile ohtul oli ka va"ike so"o"gielamus. Enam kyll so"o"gikoha elamus, aga toit oli ka hea. Elamus siis selles motted, et koha nimi vastas sisule. Koha nimeks oli "Two tables". Seega seal oli ainult kaks!! lauda. Lauad tosi moeldud kaheksale inimesele. So"o"gi kohaks oli aga eramu e. koka kodu. Sisuliselt oli tegu kohaliku "gurmee" ohtuso"o"giga - viis (voi oli neid kuus) ka"iku kohalikku toitu. Koik inimesed (6) kogunesid enam-va"hem kella seitsmeks ja siis juhatati koik korraga yhte lauda. Seeja"rel tassis peremees toite lauale (ise alati seletades, et mis see on ja kuidas tehtud). Samal ajal korvaltoas ymises perenaine aga laulda (toitu tehes). Elektrit muidugi ei olnud. Koik toimus petrooliumlambi valgusel :)

Aga nyyd la"hen ja"lle dushi alla. Oma viiendat korda ta"nase pa"eva jooksul. Ja ilmselt pole sellestki kasu. Kohe peale dushi alt tulemist oled ja"lle........

P.S. panin eelmisele postitusele ka pildi juurde. Varem ei olnud USB pesaga arvutit lihtsalt.

No more animals!!!!

Safari. Safari? Safari!!! Umbes sellisd tunded valdasid mind, kui pidime safarile minema. Midagi, millest koik ra"a"givad, mis kolab suursuguselt (ja koloniaalselt), mis peaks olema tore, aga igasugune tapsem ettekujutus puudus. Ainult nii palju oli teada, et andsin suurema osa oma rahast mingile mehele, mingis kontoris, kes kirjutas selle raha vastu mulle ruudulisele A5 kirjapaberiplokist rebitud poolele lehele a' la: mina see ja see olen votnud sellelt ja sellelt nii palju raha sellise asja eest nagu soit, o"o"bimine, toitlustamine, pargitasud. Koik. Igatahes neli pa"eva ei pea enam millelegi motlema. Onneks tuli hommikul ikka dziip ja"rgi ja na"gi ta"itsa pa"ris va"lja :).

Mis siis on safari? Soidad mo"o"da rahvuspargi (antud juhul siis Serengeti ja Ngorongoro pargi) tolmuseid, pinnakattega teid, mis on osaliselt vihmade tottu pea la"bimatud e pa'ris dziip kulub marjaks a"ra. Yhesonaga soidad, katus on autol pealt a"ra voetud (ta"psemalt ylesse tostetud, sest muidu kypsetaks pa"ike su kiiresti a"ra) ja vaatad, kas na"ed jalutavaid loomi. Binokkel on ka abiks. Kui na"d, ja"a"b auto seisma ja saad neid rahus vaadata. Ja nii terve pa"eva. Antud juhul siis neli pa"eva ja"rjest. Muudkui soidad ja vaatad, soidad ja vaatad.

Muidugi pakutakse ka lounat ja ohtuso"o"ki, mida valmistab sulle sinu poolt kaasa voetud kokk. See kolab tegelikult suursugusemalt kui on. Syya valmistatakse campingutes, kus o"o"bitakse (telkides). Syya tehakse lahtise tule peal, ilma elektri abita. Miks on see elekter oluline? Ohtuti pakuti pyreesuppi!!!! Ja oli ta'iesti pyree. Iga kord eri nime ja maitsega, kuid sama va"ljana"gemisega pyreesupp. Ega seda va"ljana"gemist tegelikult va"ga kirjeldada saagi, sest so"o"mine toimus petrooliumlambi valgusel ta'histaeva all :). Lisaks supile pakuti ohtuks ka praadi ning magustoitu. Louna ajal sai ka praadi. Praeks on seda toidu muidugi palju nimetada. Peamiselt voib o"elda, et see oli so"o"dav ja taimne :). Kana pakuti ka kahel korral. See osteti enne safari algust turult. Oli teine veel sulgedega ja puha!!!

Aga safarist endast. Ega ausalt o"eldes va"ga midagi lisada ei oskagi. Ehk voib yles loetleda loomad, keda na"gin. Ja"tan kohe korvale enamik kabjalisi, sest need ei ole eriti olulised. olulisematest aga sai na"htud: kalekirjakuid, elevante, leoparde, gepardeid, lovisid, hya"a"ne, krokodille, joehobuseid, knuusid, sebrasid, ninasarvikuid, pyhvleid, sigasid. sai neid na"ha nii la"hemalt kui ka kaugemalt. Eriti avaldas muljet sebrade ja knuude migratsioon. Nad nimelt liiguvad seal serengetis aasta la"bi yhest kohast teise ning mingitel hetkedel kogunevad suurtesse karjadesse. Suurte all pean ma silmas kymmneid tuhandeid yhes karjas. Nii kaugele kui silm ulatub on tasandik kaetud loomadega!!! See oli voimas. Knuud panid veel show pysti ning tormasid suure karjana rivis meie auto eest la"bi. Maa ikka va"rises kui la"ksid. Rivikorras. Kusjuures tasandike kohta ei saa ytlemata ja"tta, et need on sona otseses mottes tasased nii kaugele kui silm na"eb. See on TOHUTU suur lage va"li . Nyyd lisage sinna veel kymned tuhanded loomad eri karjades. See ta"hendab, et kogu avarus on kaetud loomadega :)

Ahvidest ka natukene. Neid on siin palju. Alguses tunduvad nii armsad ja naljakad. Kaasaarvatud ka paavianid. Tegelikult on nad ikka yhed rotid. Lihtsalt ronivad puude otsas. Ylbed on nad ka. Istusime autos ja me kokk la"ks mingeid asju majast a"ra tooma ning ja"ttis korraks auto ukse lahti. Armatuuri peal olid kaks banaani ja kott saia. See oli ainult hetk, kuid paavianiema koos pojaga seljas maandus auto kapotil, viskas ennast auto esiistmele, haaras kaks banaani ning saiakoti ning la"inud ta oligi. Mitte, et mul oleks kahju nendest asjadest, aga ma ei kiida sellist ka"itumist heaks :)

Natukene ka laagriromantikat. Esimesel ohtul kui soime, markasime oma telgis valgust. Samas ei pidanud seal kedagi olema. Tottasime kohale ja leidsime meie auojuht-giidi peadpidi telgist ukse tombelukku parandamas. Ise veel kurjustas, et miks ja"tame ukse lahti, sest black mambad pidid armastama telki ronida :). No mis me teha saime, kui uks ei la"inud kinni. Peale seda oli ikka kole telki ronida, sest a"kki ongi kuskil madu. Noja petrooliumilambi pidime ka telgi ette o"o"sel polema ja"tma, et lovisid peletada :). Aga see koik on ikka suhteliselt nork vorreldes viimase o"o"ga campingus. Nimelt telkisime ametlikul telkimisplatsil, kraatri serval, vaatega suure kraatri sisemusele, kuhu pidime ja"rgmisel pa"eval minema "jahile". Seal oli ilus sile muru ja viskasime veel nalja, et kyllap nad kasutavad mingeid loomi muru trimmimiseks. Ega va"ga ei eksinudki!!. Ohtul kui tahtsime telki pugeda, jalutasid telkide (telke oli seal oma 15 tk) vahel ringi... pyhvlid ning na"risid rohtu!!! Pealtna"ha rahulikult, kuid pyssiga valvur ytles, et pidid olema a"kilise loomuga kurja loomad. Soovitas meil neist eemale hoida. Mitte, et ta oleks neid a"ra ajanud. Ikka meid ajas :). Sai lopuks telki hiilitud (nad ju liiguvad) ning pikali visatud. Magama sai ja"a"dud soomlaste poolt lokke a"a"rest kostva laulu "Autiotalo" saatel :).

Ponevaks la"ks asi ca sydao"o"l. A'rkasin selle peale, et kuulsin a"hvardavalt la"hedalt rohu krompsutamist ning heli la"henes. Mingil hetkel ilmus telgi seinale sarvede vari ja lopuks kogu pea ise ka. Ma olen kindel, et ta soi teisepool seina otse mu pea juures :). Ja teised olid telg sisuliselt ymber piiranud. Krompsumist kostus igalt poolt. Onneks see eemaldus. Samas paiskus midagi vastu telgiseina. Ja veelkord. Ro"hitsemine na"itas a"ra, et tegemist on seaga. Natukene sonkis midagi ja la"ks edasi. Tundus, et lopuks saab uinuda. A'kki rabas keegi telgi servast kinni ja hakkas seda ta"ie jouga rebima, nii et telk va"rises ning tostis telgi serva ylesse. Telgi pohi rebenes ka"rinal ja yks meie kilekottidest, kus oli toit sees, kadus tekkinud augu kaudu. Telgi seina tagant hakkas aga kostuma ilmeksimatut la"tsutamist ja ro"hitsemist. See SIGA oli tulnud meie mango peale. La"tsutas natukene aega, siis surus ka"rsa uuesti sisse ja vottis ka teise poole mangost. Lopetanud ka sellega, nuuskis korra telgist sisse ning lahkus. Ja"ttes maha suure augu telgis ja kohedust tundvad mzungud :). Kuulsin veel yhte soomlast hoikavat, et nii suurt siga pole ta varem na"ind. Minu kysimuse peale, et kui suur see siis oli vastas ta: no nii turjakorgusega vo"o"ni. Ega peale seda pa"ris rahulikult enam magada saanudki. Kummaline kui suurt kindlust oli varem andnud tegelikult nii ohuke ja kergesti purunev telgisein. Justkui oleks olnud mingi tugeva kiviseina taga.

Va"hemalt oleme elus ja terved ning Arushas. Homsest algab rannapuhkus Zanzibaris. Mulle tundub, et see on ta"iesti va"lja teenitud!!! :)

Piirist piirin

See sissekanne oleks pidanud ilmuma tegelikult juba 4 pa"eva tagasi, aga......Mwanzas kadus elekter ning koik yleja"a"nud internetikohad olid kell kaheksa juba kinni. Isegi 24h tundi lahti olev Internet Cafe. See oli hotellis ja administraator teatas jumalasta rahuliku ha"a"lega: sry, but we are closed already!!!!


Mwanza! Mwanza Tansaanias on see linn, kust ma kirjutan. Joudsime siia teglikult juba eile ja terve ta"nase pa"eva oleme tegelenud homse safari + lendude (Zanzibari ja sealt Nairobi) korraldamisega. Pikk ja tyytu pa"ev oli, aga nyyd on ta onneks seljataga s.t koik on korraldatud ja homme hommikul kell 6.15 korjab dziip meid ylesse. Ja'rgmised 4 pa"eva saadan ma mo"o"da metsikus looduses (mis ilmselt ei olegi nii metsik, sest seal on igal pool laagriplatsid :)), jahtides elevante, lovisid, kaelkirjakuid, gepardeid, antiloope jms huvitavaid savannielanikke. O"o"sel istun laagrilokke a"a"res, joon rummi ja pajatan oma seiklusrikkaid jahilugusid Aafrikast ning koik imetelvad mind. irw

Aga tegelikult pidin ma ju ra"a"kima hoopis millestki muust. Sellest, kuidas need vahepealsed pa"evad on mo"o"dunud. Kui ma ytlen teile, et huvitavalt, siis te kindlasti ei usu. Eksju? :). Koik soltub muidugi sellest, et mida lugeda huvitavaks. Kas on huvitav yletada Uganda-Ruanda piiri ja hiljem Ruanda-Tansaani oma? Ma ytleks, et va"gagi. Esmaspaeva hommik leidis mind siis ca 12 km kaugusel Ruanda piirist Ugandas. Kas teid yllataks, kui ma ytleks: o"o"sel sadas vihma ja see ja"tkus ka hommikul? Ilmsel mitte, sest vihma on ju siin nii tavaline. Igatahes ta sadas. Ta"psemalt o"eldes oli kylake vihmapilve sees (mitte all nagu tavaliselt). Ja plaan oli votta motikas ning soita sellega Ruanda piirini. Peab kohe lisama, et see oli yks va"ga auklik, teravate kividega, porine (o"o"sel ju sadas) ja suuuuurte porilompidega tee. Nagu nad enamik seal Uganda piirkonnas on. Ra'ndurit ju see ei sega- nii, et motikale ning minema. Tee oli maaliline ja kulges tumeroheliste ma"ekuplite vahel (vihm teeb ju va"rvid eriti kirgasteks), la"bi Uganda kylade, aovalguses. Kuna oli esmaspa"eva hommik, mo"o"dusime kooli minevatest lastest (kellest paljudel olid valged polvikud!!!) ning to''o"le ruttavatest vanematest. Ega ma muidugi liiga palju ymbrust ja"lgida ei saanud, sest peamine ta"helepanu oli suunatud rattal pu"simisele. Vaatamata porisele teele kihutasid kohalikud motikamehed ikka ta"iega. Siis ei olegi midagi imestada, et kui ma Uganda-Ruanda piiril maha ronisin, olid mu jalad polvedeni mudaga kaetud. Onneks!! Onneks olin ma olnud nii taiplik, et mul olid jalas lyhikesed pyksid. Jalgade puhastamine on ju imelihtne, kui sul on kaasas beebide puhastamiseks moeldud niisked ra"tikud :).


Esimene yllatus, mis Ruanda piiril tabas oli see, et kui Uganda poolel oli tee piirini olematu, siis Ruanda poolel toi piirini ilus, lai, sile, kaherealine asfalttee!!! Milline kontrast. Aga teine yllatus ei olnud enam nii meeldiv. Ugandast ennast va"lja mo"llinud (Vahema"rkusena: mingil pohjusel on siin igal poole va"ga oluline, mis ametit sa pead. Seda pead kirjutama nii viisataotlusele kui ka hotellis ning ka rahvusparkides. Mina panin oma ametiks - accountant :) sammusime hoogsalt Ruandasse (piirivalvur pidi meid veel tagasi ajama, sest olime liiga kaugele la"inud ilma korrektseid protseduure la"bimata) ning seisime nagu oiged mehed aknaaugus sooviga saada viisat, kui piirivalvur vaatas mulle otsa ja kysis: kus on paber!!! Ma ei saanud midagi aru. Peale pikka seletamist selgus, et oleks tulnud ta"ita internetis mingi taotlus, see va"lja trykkida ning kaasa votta. Ilma selle paberita ei olla tal oigus viisat va"lja anda. Mingu me tagasi Kisorosse ja ta'itku seal internetis see paber :0!! Peale pikka arutamist, et kas toesti ikka kuidagi muud moodi ei saa, et ikka kohe kuidagi ei saa, leebus ta natukene ning yltes karmi na"oga: kui te ei taotleks transiitviisat, siis ei saaks ma teid aidata. Minge korvalkassasse ja makske viisaraha a'ra ja"rgmine kord olge ta"helepanelikumad :)))))))). Milline kergendus!!!!


Sealt edasi la"ks koik nagu lepase reega. Ruandas siis. Kohe saime bussile, mis viis meid la"himasse suurde linna ja sealt startis 5 min hiljem buss Ruanda pealinna. Pealinnas olime umbes 30 min ja juba viiski ja"rgmine buss meid Tansaania piiri poole. Koik la"ks toesti lihtsalt. Soitmist oli ainult omajagu e. umbes 8 h ja"rgemo"o"da. Kusjuures ei olnud ka mingit erilist aafrika aega - koik va"ljus nagu lubatud. Ruanda yllatas mind ta"iega. Positiivselt. Teid ma juba kirjeldasin. Sellised olid nad seal koik. Ta"navad ja teed olid seal puhtamad. Vahelduseks parempoolne liiklus (Ugandas ja Tansaanias on vasakpoolne). Bussid puhtad ja ruumikad (kordagi ei hakanud polved valutama :). Eriti monus oli see, et bussis lasti prantsusekeelseid lembelaulukesi :) (Ruanda on Belgia endine asumaa). Soidad sujuvalt mo"o"da siledaid !!!!ma"giseid teid, mida a"a"ristavad rohelusse mattuvad ma"ed. Va"ljas paistab pa"ike (mitte liiga kylm ega ka liiga jahe), aknast puhub sisse jahutav tuul, buss loksutab natukene, taustaks ma"ngib prantsuse muusika. Kui silmad sulgesin, tekkis korraks isegi tunne nagu oleksin Prantsusmaal. Ruanda oli toesti "va"rske tuul" teiste riikide korval. :).


Ohtuks olime ilusti Ruanda-Tansaania piiril ja sellest kenasti ka yle. Korra pa"eval oli mul tekkind kahtlus, et kas ikka jouame. See seiklus esimesel piiril vottis lopuks yle tunni planeeritud ajast ju a"ra ning teadmata oli, mis kellani piiripunkti lahti hoitakse. Onneks hoiti piisavalt kaua e. ohtul kuueni kindlasti :)


Tansaania vottis vastu jagelusega valuutahangeldajatega. Tegelikult tuli seda teha ju igal piiril. Algul myya uganda zhillingid ja osta Ruanda raha. Ja"rgmisel piiril myya Ruanda raha ja osta Tansaania oma. Kuigi see kauplemine mulle ei meeldi (igal juhul proovivad nad sul nahka yle korvade tommata), oli nende hangeldajate olemasolu ikkagi kasulik. No kust mujalt oleksin ma saanud kohalikku raha! Ilmselt oleksin saanud ka dollaritega mones kohas hakkama, aga see oleks veel suurem jamamine olnud, sest mul ei olnud piisavalt va"ikeseid kupyyre.


Tansaania viisa saamine la"ks torgeteta. Seal tuli kaubelda (nagu ikka sellistes kohtades tuleb tegelikult pakkujaid laiali ajada :) endale soiduk la"hima kylani, kust va"idetavalt oleks pidanud va"ljuma buss Mwanzasse. Auto peale ennast a"ra sokutatud, tuli hakata kaklema selle pa"rast, et nad liikuma hakkaksid. Auto ei olnud veel piisavalt ta"is. Autos oli ainult 5 inimest :). Karistuseks, et me ta tuju rikkusime, uhas juht siis mo"o"da kohalikku asfaltteed minu arust vahepeal lodvalt ca 140 km/h. Seejuures soites pool aega vastassuunavo"o"ndis. Onneks oli seda hirmu ainult 10-15 min, sest selle kiiruse juures on 25 km la"bimine ka"kitegu.


Selles kylakeses (Benako) myydi meile kohe bussipiletid ja"rgmiseks hommikuks Mwanzasse. Kasutasid a"ra mu reisiva"simust ning suutmatust kellegiga enam vaielda. Ei saa just ka o"elda, et koht oleks va"ga ta"is olnud - mida suudavad hommikune praemuna ning moned banaanid ikka anda :). Igatahes myydi piletid kinnitusega: Big buss, big buss. Don't worry. .See kyla oli ka omaette vaatamisva"a"rsus. Ma arvan, et seal oli oma 50 maja ehk ja yks punase saviga kaetud ta"nav. See oli ikka va"ga va"ike ja ra"pane koht. Ometi leidus seal kaks o"o"maja. Tahaks o"elda, et yks oli halvem kui teine :). Pesta tuli ennast sisuliselt oues ja sooja vett keedeti seal samas lokke peal katlas :). Aga ha"da ajab ha"rja kaevu, mis siis veel minust ra"a"kida. Ega valikuvoimalust ju ei olnud. Sai kuidagi midagi isegi hamba alla (tosi!! see noudis mao pa"rastist desinfitseerimst Uganda rummiga, sest sanitaartingmustega see so"o"gikoht ei hiilanud). Sai ka o"o" kuidagi mo"o"da saadetud.


Tosi uni la"ks varakult a"ra (kusjuures a"rkama pidime nii kui nii ca kell 6.30, et jouda bussile), sest tekkis kahtlus selle bussi osas. Ega ometi pettuse ohvriks ei langenud. Samas piletid olid suht ausad. Mida kahjuks ei saa o"elda bussi kohta :). Kui kell 7 sai kylatanumal seistud ja bussi oodatud ning inimesi ei olnud, hakkas sydant varjutama ikka pa"ris suur kahtlus. Siis soitis aga ette va''ike marsa ja teatas, et tema ongi meie transport. Koos yleja"a"nud 15 soitjaga :). Tuletan meelde, et tegemist oli marsaga, kuhu tootja arvates ei peaks panema yle yheksa!!!! inimese. Aga mida teab tootja mahutavusest. Vaatamata torkumisele tuli siiski sisse ronida, sest puudus ka igasugune teadmine, kas sealt la"heb yldse monda paremat bussi ja millal ta voiks minna. Tosi puudus ka igasugune teadmine kuhu ta"pselt buss soidab, sest teised reisijad ei teadnud Mwanzast midagi. Korrutasid hoopis mingit muud nime. Aga julge hundi rind on rasvane. Voi peaks ytlema, et hullemaks asjad enam nii kui nii minna ei oleks saanud?


Alguses oli nagu suht OK soita. Mis sest, et tooli mul istumise all sisuliselt ei olnud (ainult yks kannikas, teine oli mingi rauast ora peal). Hirmutas ainult soidu pikkus e. 8h. Ymbes kolmandal tunnil ja peale 5-ndat verevahetust bussis (soitjad tulid ja la''ksid jooksvalt maha) hakkas tunduma, et Mwanzani kyll vastu ei pea. Neljandal tunnil tekkis juba tahtmine karjuda (istusime tagapingil neljakesi), sest ora oli tunginud luudeni ning jalad muutunud tuimaks. See on koige hullem soit, mida olen Aafrikas kogenud. Just siis kui ka"is peast mote, et j"rgmises suuremas linnas ronime maha ja saab mis saab, joudsime linnakesse, kus marsa juht teatas - lopppeatus. Kysimuse peale, et kas tegu on Mwanzaga vastas ta: ei. Aga lisas kohe juurde: don't worry, direct bus to Mwanza. come, come. Haaras meil ka"est ja tiris la"bi bussijaama kaose mingi suure bussi juurde (millel oli silt " Mbarasa Raha Business line, Mwanza) ja lykkas uksest sisse. Edasi la"ks koik suht valutult. Vorreldes eelmisega siis. Jalgadele oli ruumi, igal yhel oli oma iste, aknad ka"isid lahti. Soit, tosi, kestis veel oma kuus tundi e. kokku yle 1,5 rohkem kui meile oli Benakos lubatud. Aga nagu o"eldakse: lopp hea, koik hea :).

7. e hingamise pa"ev

Ta"na sadas. Peamiselt o"o"sel. Natukene ka pa"eval, aga selle eest onnestus lihtsalt a"ra jalutada. See oli pa"ris kummaline. Eestis kui hakkab sadama, siis sa peamiselt tunned seda. Alguses tulevad moned yksikud piisad ja siis sadu tugevneb ning lopuks sajabki. Siin tunned koigepealt, et tuul touseb. Siis kuuled tugevat sahinat ja void peaaegu ja"lgida vihmamyyri liikumist sinu poole, sest kui siin sadama hakkab on tegemist pohimotteliselt paduvihmaga. Ta"na siis juhtus just nii. Jalutasime yle ma"gede la"hedal asuva ja"rve juurde. Selline kerge 5 km ma"est ylesse ja alla mo"o"da kitsaid ning mudaseid (o"o"sel ju sadas) radasid. Tagasi sama palju, aga juba mo"o"da teed. Ta"na oli kerge pa"ev :). Kuidas see on koik seotud vihmaga?Tagasiteel juhtus ta"pselt see, mida ma eespool kirjeldasin. Lihtalt kui kohinat selja tagant juba kuulda oli ja ma ymber po"o"rasin, na"gin vihma seina ca 100 m kaugusel liikumas meie poole. Kohaliku vihmaga just ma"rjaks ei taha saada (alati saab la"bima"rjaks) ja seetottu lisasime sammu. Ja endalegi yllatuseks jalutasime selle vihma eest a"ra.

Kohalikel on siin ka hingamise pa"ev. See ta"hendab, et a"rid on valdavalt kinni, poldudel to"o"d ei tehta ning hommikul ca 10 paiku hakkasid inimesed voorima kuhugi. Koik ikka va"ga lille lo"o"dud. Aafrikas ta"hendab see kirkava"rvilisi ja kirjusid suuri holste koos va"gevate peakatetega. Meestel ylikondasid ja valgeid sa"rke. Votnud ennast neile sappa selgus, et nad la"ksid koik kirikusse. See vottis ikka silme eest kirjuks, mis pilt kiriku ees avanes. Ma ytleks, et sajad inimesed seismas suurel muruplatsil, kiriku ees, juttu ajamas. Kirkust kostusid ka koori ha"a"led. Hiilisime siis uksele ja piilusime sisse. Selline lakooniline kirik oli. Pohimotteliselt ainult seinad ja istmed. Altar ikka ka. Aga ei mingeid kaunistusi, kuigi oli tegemist katoliku kirikuga. Seal seistes astus me juurde yks ta"di, kes tutvustas ennast ja tundis huvi, et miks me kirkusse ei la"he. Siis seletas, et tema on yhe lastekoori dirigent ja kysis, et kas me tahaks kuulda tema laste esinemist. Sain aru, et nii tantsu kui ka laulu. Va"ga oleksin tahtnud ainult, et......siin ei voi kunagi kindel olla selles, et kas see tuleb puhtast sydamest sooviga sulle na"idata oma kultuuri voi soovist raha saada. Tegemist ju ikkagi mzungu'dega. Kahju kohe :(

Mzungudel on siin yldse olulised rollid ta"ita. Esiteks saavad KOIK (ka sellised, kelle puhul ei oska oodata ra"a"kimise oskust) lapsed sinu peale harjutada lauset "mzungu, how are you". Enamik neist ei oska rohkem ra"a"kida, aga seda nad kysivad kindlasti. Tegelikult harjutavad seda ka vahel ta"iskasvanud. Teiseks on peaaegu kohustuslik lehvitada lastele kus iganes sa oled (bussis, autos, ta"naval). Kolmandaks on sul rahakoti roll. Iga natukese aja tagant astuvad moned lapsed ja ka mitte nii va"ga enam lapsed juurde ja ytlevad "give me money". Kui sa lihtsalt niisama ei anna, siis voiksid ju midagi osta. Onneks on nii, et kui sa loobud molemast voimalusest, siis ei panda ka seda sulle pahaks. Samas sinu raha tahaksid nad ikka va"ga. Neljandaks rolliks on ilmselt hariduslik moment. Mzungusid ei liigu siin vist liiga palju ringi, sest pa"ris va"ikesed lapsed voivad su na"gemisel hirmunult eemale hypata ja natukene suurematale na"idatakse sind vanemate poolt. Aga kust nad peaksidki mzungusid na"gema. Telekaid ju neil valdavalt ei ole ning raamatuid ka mitte. Kujutan ette, kui ema ra"a"gib siin lapsele: "Tead, maailmas on olemas ka inimesed, kes ei sarnane kohe yldse meile. Neil on valge!!!! nahk. Kohe ta"iesti valge. Nagu oleksid a"ra pleekinud. :)" Tegelikult on mzungu siin olla va"ga va"sitav. Kgu aeg oled ta"helepanu all ja koik tahavd suhelda. Va"sitav. Eriti minusugusele introverdile.

Naistest. Olen ta"hele pannud, et igal pool kus olen liikunud (Aasias, L-Ameerikas ja nyyd ka Aafrikas) seisab yhiskond tegelikult naistel. Naised on need, kes kasvatavad lapsi, kannavad edasi kultuuritraditsioone (tantsutraditsioonid jm voi kandes na"iteks rahvaroivaid. Mehed on alati tavalistes pykstes ja pintsakutes. Ja just nimelt pintsakutes!!), harivad poldu, myyvad turul, tassivad puitu jne. Mehed........teevad midagi. Valdavalt istuvad ja ajavad juttu. Eks neidki voib vahel poldudel na"ha ja muid toid tegemas, aga seda ikka suht va"he. Seega au ja kiitus naistele.

Yks tagaisvaade ka varasematele reisipa"evadele. Fort Portalis oli esimesel pa"eval selline ysna pilvine taevas. Kohe yldse ei olnud pa"ikest na"ha. Alludes yhiskondlikule survele (alati kui olen kuskilt soojast kohast reisilt tulnud pannakse imeks, et kuidas ma ei ole yldse pa"evitunud) otsustasin pa"ikesekreemi mitte panna ning ka mytsi mitte kanda. Pilves ilmaga ju ei vota. Vale puha!!! Ja veel kuidas votab. Ohtuks olid mu kael ja pealagi (yks juuste puudumise ilmselgeid negatiivseid kylgi) tulipunased. Kolm pa"eva ei saanud oma pealage puudutada, sest see oli lihtsalt nii valus.

Lubasin eile ra"a"kida ka gorilladest. Joudsime peale pikka matka Kasesest siia Kisorosse. Saabumise ohtul uurisime o"o"majas, kus ollakse muide va"ga lahked aitama koikides kysimustes, gorillade kohta. Selle vestluse ka"igus avastasin ma omaks kohkumuseks, et broneering , mis tehtud gorillade visiidiks, on alles kolme!!! pa"eva pa"rast. Me olime joudnud yks pa"ev liiga vara kohale!!! Aru ma ei saa, kust ma selle yhe pa"eva juurde leidsin. Kolm pa"eva ei ole siin aga midagi teha. See on lihtsalt nii va"ike koht. Onneks helistas o"o"maja omanik veel kell 22 kellelegi ja kysis gorillade kylastamise kohta. Selgus, et me voime kohe ja"rgmisel hommikul ma"kke minna. Ausalt o"eldes tundus Eestis olles see gorillade kylastamine keerulisem kui siin kohapeal. Kohtade saamise moistes siis. Kui me ja"rgmisel hommikul vara-vara (kell 7.30) rahvuspargi va"ravas olime ja sisselaskmist ootasime selgus, et me saame peaaegu privaatmatka gorilladeni. Ega varasematel pa"evadelgi palju rohkem inimesi siin olnud. Meie grupp koosnes aga kolmest mzungust (yks oli Sveitsist ja teisi te teate) pluss kahest kohalikust: giidist ja valvurist automaadiga :). Viimane pidi olema selleks, et metsikuid elevante ja pyhvleid vajadusel eemale peletada, aga ise kahtlustan vaikest seost ka Kongo piiri la"hedusega (piirini oli sealt va"hem kui 10 km). Igatahes sellel hommikul ei sadanud. Ei oleks tohtinudki, sest kolm eelnevat pa"eva oli siin sadanud. Kohalike arvates oli va"ike paus kohane. Aga kui instruktsioon (mida ja kuidas gorillade juures tohib/ei tohi) oli giidi poolt tehtud, seadsime hanereas sammud ma"e poole. Sveitslasel oli lihtne. Tema on ju ma"gedega harjunud. Minul vottis aga esimese 100 m peale ikka hinge nii kinni kui kinni. Lihtsalt ei ole midagi hingata. Joudu on, aga ohku ei ole (selgituseks, et asusime umbes 2400 m korgusel). Onneks tehti vahepeal ka va"ikeseid peatusi, kus sai hinge tommata. Pohimotteliselt oli see va"hemalt tund marssimist ma"est ylesse keset vihmametsa. Gorillade leidmine la"ks lihtsalt, sest juba hommikul kell 7 la"hevad esimesed mehed ma"gedesse gorillasid otsima. Seega suunatakse sind kiiresti oigesse kohta. Vahetult enne gorilladeni joudmist tuleb loobuda koikidest kottidest, mis sul on kaasas. Ka so"o"gi-joogi pead maha ja"tma. Ainult fotoka void kaasa votta. Siis madaldatakse ha"a"l sosistamiseni ja hakatakse gorillade poole hiilima. Meie pidime yhest va"ikesest kynkast ylesse ronima, sest ahvid olid kynka teisel kyljel. Kui me kynka otsa joudsime, avanes sealt vapustav vaade kogu ma"estikule ja metsale, mis seda katab. See oli lihtsalt hingematvalt ilus. Ma arvan, et esimesed eurooplastest maadeavastajad voisid kogeda samasuguseid tundeid kui nad olid dzunglist ennast la"bi raiunud ja joudnud ma"eharjale. Laskusime natukene ma"est alla ja olimegi kohal. Kuidas me teada saime, et oleme kohal? Poosastest tormas va"lja yks va"ga kurje mo"irgeid tegev isane gorilla :). Teate, mis sellisel juhul peab tegema? Lihtsalt seisma ja ennast mitte liigutama. Pa"ris tugev na"rvide ma"ng :). Too rahustati giidi poolt maha ja edasi oli lihtne. Meil oli tund aega nende hunnitute loomade seltsis olla ja selle kestel jalutasime grupi erinevate gorillade juures ning vaatasime, mida nad teevad. Kuigi va"idetavalt ei tohi neile minna la"hemale kui 7 m, siis meid viidi nendest ca 2 m kaugusele. Isegi nohuse ninaga oleks olnud tunda nende "meeldivat" lohna. Nad on ikka nii sobralikud :). Aga mis veel toredam, et ka nii inimlikud. Nende tegevused. Ja silmad on neil nii targad ning kergelt nukrad (miks nad ei peaks olema, kui neid on maailmas ja"rgi ainult ca 700. Varasema postituse info oli nats vale). Mis mind veel yllatas on nende suurus. Nad on ikka tohutult suured ja voimsad. Kordades inimesest suuremad. Kahjuks mo"o"dus see tund kiiresti ja meil ei lastud nende seltsis olla sisuliselt sekunditki kauem. Ainult yks minut anti aega juurde. Kui me ka siis ei tahtnud liikuma hakata, hakkas giid naerma ja ytles: "you are trying to cheat" ning suunas meid liikvele. Gorillade kylastamine on midagi, mida ma tahaks elus veel teha :)))

Homme viib tee meid siis edasi Ruandasse, eesma"rgiga jouda ohtuks Ruanda-Tansaania piirile. Sealt edasi terve pa"ev bussisoitu Tansaania linna Mwanzasse.

Lopppunkt:pa"raporgu

Vabandused koigi ees, et vahepeal ei ole olnud yhtegi postitust. Yleeile proovisin korra, aga ....ebaonnestusin. Pakkuge miks? Asi on lihtamast lihtsam - ohtul hakkas sadama padukat ja loi a"ikest ning a"ikesega lylitatakse lihtsalt internet va"lja!! Oleks pa"ris huvitav kuulda inseneride kommentaare, et kuidas sellega pa"riselt lood on :). See a"ikese va"rk on neil yldse kummaline - yhes rahvuspargis lylitas pargivaht ka raadio a"ikesega va"lja. Pidavat olema ohtlik :). Teistel pa"evadel ei ole lihtsalt joudnud netti. Aga jagada oleks ju nii palju!! See va"hene mida ma siia kirja panen on ju ainult kriim pealispinnal. Iga pa"ev kuhjuvad yha uued muljed ja vanad hakkavad juba ununema (vanade all pean silmas na"iteks 4 pa"eva vanu muljeid). Heakene kyll. Oluliste asjade e. muljete juurde. Tahaks o"elda, et Uganda on kohtuvalt kaunis riik. Va"heke vastuolulised sonad kas pole? Aga tegelikult on ka nii, et vastuoluline on see riik. Kohutav on see ra"pasus igal pool. Prygi koikjal ja prygikaste pea voimatu leida (ytleme ausalt, et neid lihtsalt ei ole). Parimaks na"iteks on bussisoit. Koik, mida bussisoidu ajal tarbitakse, lendab aknast va"lja. Kaasaarvatud plastpudelid. See on siin koige loomulikum tegevus. Ja bussis syyakse palju (igas peatuses on uued toidumyyjad kohal ja topivad oma toitu aknast ja uksest sisse). Soidud on ju pikad. Va"hemalt need, millal mina olen olnud. Samal ajal on neil kuidagi onnestunud korraldada pudelite taaskasutus!!! Pudeli eest pead maksma taaramaksu ja pudelite ja"rgi vaadates (need on ikka va"ga kulunud) see ka to"o"tab. Mis puudutab aga seda ilusamat osa, siis selleks on loodus. Loodus on siin superilus. Voib-olla ma"ngib oma rolli ka tavalisest oluliselt varem alanud vihmaperiood (moelge korraks varakevadisele Eestilegi - koik tundub niiiiii ilus). Meil Euroopas sajab tavalisest rohkem lund ning on kylm ja neil hakkas vihmaperiood varem. Kas seda ta"hendabki kliimasoojenemine? Igatahes on see vihmaperiood siin ikka natukene ka"kki keeranud. Aga sellest juba allpool. Ja'tkaksin korraks veel looduse teemaga. Loodus on siin toesti lopsakas ja ilus roheline. Ja va"hemalt siin la"a"ne osas, kus ma peamiselt olen olnud, on ka va"ga ilusad ma"ed. Selline Eesti kuppelmaastik, ainult ilusam :). Kynkad on suuremad ning korgemad ja palju-palju rohkem metsaga kaetud. No kui aus olla, siis peavadki kynkad olema suuremad, sest tegemist on ju suures osas ma"estikuga. Aga ikkagi!! Mulle meeldib siine loodus va"ga. Jumalikult ilus!! Ma korra isegi motlesin, et sellises kohas tahaks elada. Siis hakkasin aga motlema muule kui loodusele (voimalusele, et keegi tahab ja"lle voimu haarata, olme poolele, toidu valikule jm. sarnasele) ning ma ei olnud enam nii kindel :). Kunagi hiljem ehk? Ilma kohta veel niipalju, et see ei ole mitte ainult varasem vihmaperioodi algus, vaid ka oluliselt tugevamad vihmad kui tavaliselt. Esimene vihm, mille saime Jinjas tekitas seal uputused. Teine vihm, mis tuli maha Fort Portalis, oli sellise va"lguga, et Vanapagan pidi silku ikka kahe ka"ega sisse ajama (Minu lapsepolve luuletus: Myristab ja va"lku lo"o"b, vanapagan silku so"o"b :). Kogu taevas oli o"o" labi valge ja magada pea ei onnestunud. Tekkis korra kartus, et ega vihm a"kki maja a"ra ei vii (isegi kui see oli kynkal). Ja"rgmisel hommikul ytles majaperenaine, et nii pikalt (5h ja"rjest) ei saja neil kunagi. Ja teed olid ka yle ujutatud. Vihma on tulnud ikka kolmel pa"eval veel. Voiks lausa o"elda, et kahel pa"eval ei ole tulnud :). Onneks sajab peamiselt o"o"sel voi bussisoidu ajal :). Bussisoidud ja soidud yldse on la"inud ka palju huvitavamaks. Nimelt Kampala-Fort Portal buss oli juba palju kulunum ning istmevahe ikka oluliselt kitsam (minu polved mahtusid vaevu a"ra ja olid surutud vastu eesistuja seljatuge :). Soit ise vottis ka oluliselt kauem aega kui lubatud. Kuue tunni asemel 7-8 tundi. Teel olid ootamatult teeto"o"d. Samas na"iteks buss ei hypanud enam nii palju. Ei tea, kas a"kki on mu tagumik votnud sobiva kuju? See koik muidugi kahvatub selle viimase kogemuse korval. Eile startisime hommikul kell 8.00 ja kohale joudsime 20.00. Kolab suurepa"raselt, kas pole? Kusjuures koige hullem ei olnud mitte bussisoit. Isegi kui buss oli vana ja kulunud, toolid kaetud paksu kilega (muidu oleks ju istmete eluiga lyhem kui bussi oma ja see ei oleks majanduslikult otstarbekas :) ning minu arust oli istme pehmenduste peale pandud veel vineerplaadid. Tagumikule see meeldib!! Tegelikult oli koige hullem osa viimased kolm tundi, kus sai a"ra proovitud soiduk nimega matatu (marsa siis). Kujutage endale ette sellist tavalist marsat, kus istub sees vahepeal 17 inimest. Valged on surutud bussi koige tagumisse otsa. Minul isiklikult oli pea laes (ma olen siinsete inimestega vorreldes ikka korralik Pohjala viiking - oma peajagu pikem), jalge all autokumm (oige oleks kasutada terminit "rehv", aga mulle meeldis nii rohkem :), jalad surumas vastu eesistuja seljatuge ning polved praktiliselt loua all. Soita tuli 80 km ja see kestis 3h!!!! tundi. Aga tee oli ka vastav. Esimene ots oli paljulubav. Nagu rulluisutee. Nii sile. Aga seda kestis ainult ca 20km. Sealt edasi tee sisuliselt loppes. Ja"rgmised 60 km oli teeehitus. Ja Ugandas ta"hendab see vihmaga (loomulikult sadas ju vihma) suurt aukude ja kyngaste ning paksu poriga kaetud teed. Paksu all pean ma silmas sellist punast, savist ja libedat nagu ja"a" ning va"hemalt 20 cm sygavat pori. Korval istuvad poisid veel na"itasid meile lahkelt kohtasid, kust matatud tavaliselt teelt va"lja ja ma"est (kallakuga umbes 70 kraadi) alla so"o"stavad :). Eriti pimedas ja pimedus oli juba saabunud.
Aga kuhu ja miks me yldse soidame. Ta"naseks oleme omadega siis kohas nimega Kisoro ja sealt saab (sai :) Mgahingasse e. gorillasid vaatama :). Vahepeal oleme teinud so"o"stu Fort Portalisse, sealt tegime va"ikese poike Kibalesse, edasi Queen Elisabeth Rahvusparki ning sealt suures plaanis edasi marsruudil Kasese-Mbarara-Kabale-Kisoro (see oli see 12 h ja 300 km :). Fort Portalis sai voetud vaike isetehtud safari (s.t. auto koos juhiga) ning natukene ringi siblitud. Esimesel pa"eval viis tee kohalikule turule. Peale vihma oli ikka va"ga monus savisel platsil ringi kolada sandaalid vahemalt kilo raskemad. Kusjuures iga sind ma"rganud kohalik peab vajalikuks sind a"ra liigitada - mzungu. Mis see ta"hendab? Ma arvan, et seda ei ole raske a"ra moistatada :) Ohtupoolik viis aga Kibale Rahvusparki simpanse vaatama. See oli lahe kogemus. Koigepealt oli kogunemine parki peamajas. Kogunemine t"hendas kahte eestlast ja sama palju hollandlasi. Enne metsa minekut tuli ka raha a"ra maksta. Millegi pa"rast arvas raha vastuvotja, et ma olen toonud valeraha puuga kaasa ning ikka vaatas mu rahasid yhest ja teisest kyljest, punase valgusega ja ilma ning kinnitas mulle, et puuduvad vajalikud turvaelemendid. Kuna olin kindel, et mul on oige raha, siis ei lasknud ennast koigutada. Lopuks ytles ta, et ootame a"ra koige targema inimese nende pundist e. pealiku. Mone aja parast ta saabuski ja visanud kupyyridele pilgu peale teatas: you can go. Klisheedest ra"a"kides. Mis te arvate, kas see koige targem nende hulgast kandis prille? :) Ag matk ise oli ka huvitav. Esimesed kaks tundi lonkisime niisama vihmametsas ringi lootusega leida ahve. Ei midagi. Siis anti giidile vist teada, et kuskil on ahve na"htud ja kuna giid tundus olevat sihikindel tyyp (lubatud on 90% toena"osus ahve na"ha ja tema ei kavatse seda %-ti alla viia), siis ja"rgneva tunni kuni poolteist so"o"stsime yhest kynkast alla ja teisest ylesse, tihnikutest la"bi hing kaelaga paelas. Vist piitsutas teda ja ka meid natukene tagant vihmalubadus - ha"marduv valgus, myrin, tuul. Lopuks joudsimegi hingeldades ahvideni. Rabasin fotoka, et teha pilti...........ja taevaluugid avanesid. Nii me siis tegimegi ca 1,5h ahvide vaatlust troopilises vihmametsas. Ja kui on selline mets, siis olgu ka vihm :) Ega va"ga monus ei ole, aga kindlasti monusam kui Eestis. Tore selle juures oli see, et ahvid tardusid vihmaga puude kylge ja ei liigutanud enam ennast yldse. Arvasid, et petavad meid a"ra. Meid ikka palja ka"ega ei pyya. Ca poole tunni pa"rast va"sisid nad enda varjamisest ninga hakkasid liikuma. Lopuks ronisid isegi maapinnale ja tegid meile va"heke trikke. Va"ga lahe kogemus neid looduses na"ha. Kuna meil ei olnud seal va"ga midagi teha alguses, siis andis giid pohjaliku ylevaate ahvide elus. Na"iteks seda, et nad on vajadusel ka lihaso"o"jad. No ja eriti meeldis talle kirjeldada (ilmselt meie silme all toimunust inspiratsiooni saanuna) ahvide paaritumiskommetest. Need on lihtsad - kui emane on hoos, siis pakub ta ennast igale grupi isasele (tundub, et vastupidiselt inimestele ei ole neile isaduse kysimus yldse oluline) ja voib seda teha 20 korda paevas. Akt ise kestab ainult 5 sek :).


Ja"rgmisel pa"eval soitsime Queen Elisabeth parki (millalgi 50-ndatel kylastas kuninganna seda parki - need oli vist veel head asumaade ajad ;) , kus tegime tervepa"eva kestnud safari - pyhvlid, lovid (tosi ainult kaks ja sedagi 200 m kauguselt :), antiloobid, makaagid, joehobud, elevandid, sea sarnased loomad jms. Pa"ris see ei olnud mida olin endale ette kujutanud. Neid tuleb ikka pargis no" taga ajada ja nad ei ole tingimata suurtes karjades koos :)

Aga eks meie ettekujutus Aafrikast on vist sama vale kui neil meist. Sattusime meie autojuhiga ra"a"kima ja too uuris, et kust me siis oleme. Eesti ei o"elnud talle midagi. Kui seletasime, et pohjas ja lumi ja kylm ja....kysis tema, et kas me oleme eskimod :). Peale seda tahtis ta teada, et kas meil ikka autosid ka on ning kas meil mingid juurviljad ka kasvavad. Oli kohe pa"ris yllatunud kui kuulis, et meil kasvab kapsas ja kartul ning porgand nagu neilgi ning uba ja muud aedviljad. Seda ei tahtnud pa"ris alguses uskuda, et meil on autod samasugused nagu neil. :)
Loppu ka moned ta"helepanekud Aafrika elust. Ka"epigistus on neil siin lotv nagu surnud kala. Ei tea, kas nad kardavad meilt mingit haigust saada :). Olen ta"iendanud ka oma inglise keele oskust. Naiteks kui sulle o"ledakse "produce", siis ra"a"gitakse ilmselt laste saamisest. Yks naine, kes soitis me korval bussis na"iteks ytles, et ta on nelja aasta jooksul "producinud" neli last :) Tehke ja"rgi!! Teine sona, mis mind yllatas oli "cows". Va"hemalt nii kuulsin ma meie perenaist yhes hotellis ra"a"kimas. Seda sona kasutas ta noorte tydrukute kohta, kes abielluvad vanade ja rikaste meestega (kas pole tuttav Eestist?), et elu nautida. Kusjuures mehed surevad tavaliselt veel va"ga kiiresti AIDS-i a"ra :). Algul pa"ris kohkusin sellise sonakasutuse peale. Hiljem sain aru, kuidas tuleb sona tuletada - girls-gals (natuken inglisepa"raselt ha"a"ldatud)-gaas-cows :)

Yks linna kogemus ka. Kasesest. Saabusime pimedas ja linna ise oli lahe. Ka so"o"gikogemus oli lahe. Aga linnast. Kujutage endale ette metsiku la"a"ne tyypilist linna. Ja nyyd tostke see Ugandasse ning palistage teeaar natukene rohkem Ugandalike majadega. Valmis. Selline see linn oligi - suured laiad tolmused ta"navad ja natukene ameerikalikud majad teea"a"res. Otsisime veel o"o"sel bussiparki, sest hommikul oli vaja jouda kaheksasele bussile. Keegi ei tundunud teadavat. Igalt inimeselt saime erineva suuna ja arvamuse. Lopuks leidus yks lahke inimene, kes oli valmis meiega kaasa tulema ja kottpimedas (Uganda linnades puudub ta"navavalgustus) na"itama teed bussiparki. Ega me seal midagi ei na"inud, aga hommikul va"hemalt leidsime koha kiiresti ylesse. Kaseses sain ka "suurepa"rase" toiduelamuse - toiduks oli rahvustoiduks olevad kana ja veiseliha koos kohaliku pudruga. Liha ei olnud voimalik na"rida, sest minu louad kippusid pidevalt tagasi lahti kargama (nii kummised olid tykid), kana ei olnud voimalik noaga loigata (oli vist surnud vanadusse) ning pudru maitses nagu maisi/kartulipudru, millesse on lisatud keedetud teepuru :). Seal linnas ei saanud ka internetti kasutada, kuna oli a"ike ning o"o" la"bi vihm. Ja nostalgikutele ka midagi. Hommikul a"rgates ei olnud o"ise tegevuse tulemusel linnas elektrit. Mitte kuskil ja mitte yldse. Hotellis oli probleem lahendatud nii armsalt petrooliumlampidega koridorinurkades :). Meie na"iteks pidime kasutama kottide pakkmiseks kaevurilambikest.



Eile oli ka "va"ike" ehmatus. Hotellis avastasime, et vo"o"kott mis sisaldas suuremat osa meie vaga suurest kogusest sularahast ning ainuke siin toimiv (aktsepteerivad ainult VISA) pangakaart on la"inud ra"ndama. Keerasime koik seljakotid pahupidi ja ei midagi!! Nutt tuli peale :) Tundus meeleheitlik ja motetu, aga soitsime tagasi matatude parki, kuhu olime marsakaga saabunud. Lootusetu ettevotmine, sest va"ljas ei na"e ju midagi ja kott vois kaduda kus iganes. Mis te arvate, kas ta oli seal? Nii lootusetu kui see ka ei olnud, siis seal ta ilusti lamaski. Sygaval poris, aga nii oma :)!!!!!!!!!! Kohalikud, kes meiega kaasa otsima tulid, olid vaata et roomsamad kui meie. Nii siis tegimegi yhe grupikallistuse.










Tegelikult la"ks midagi reisigraafikus segi ja kuigi Kisoro/Mgahinga e. gorillad olid kavas alles 1. ma"rstil, siis tegelikult on nad juba na"htud!!!! Ta"na e. pa"evi varem kui plaanis oli. Aga nyyd olen internetis istunud juba oma kaks tundi ja ei jaksa rohkem jagada kuigi nii palju oleks o"elda :). Seega gorilladest juba ja"rgmisel korral. A"kki homme aga a"kki kolme-nelja p"eva pa"rast. Soltub ilmast ;) ja edasistest reisiplaanidest, mis ei ole veel pa"ris selged.





Lisan ka moningaid pilte. Yhe panin ka eelmise postituse juurde.

Elu on seiklus. Seiklus on vahel......

Oleme nyyd oma otsaga Kampalas st. ta"iesti elus ja terved :). Hommikul kui Jinjas a"rkasime oli va"hemalt minul selline tunne, et magaks edasi. Va"ljast tuli nii monusalt uinutav heli. Selline yhtlane pladin. Just nimelt!! Va"ljas sadas vihma!! ja meil pidi olema rafting. Samas ega ju natukne vett suurele hulgale veele liiga tee :). Seega riidesse ja kotid kokku, sest meile pidi ja"rgi tuldama. Yritasin, enne minekut, hommikul veel pangas dollareid Uganda rahaks vahetada, sest eelmisel pa"eval ei olnud me selles just liiga edukad. Ei onnestunud. Selgus, et olin tulnud panka liiga vara. Liiga vara ta"hendab avamise ajaks. Minu yrituse peale raha vahetada vastas meesteller mulle (eelnevalt teinud passis koopia ja mu nime lugenud) orna ja osavotliku ha"a"lega: Valev, raha ei saa vahetada. Peakontorist ei ole veel vahetuskursse tulnud. Need saabuvad tunni aja pa"rast!! Mis seal siis ikka. Elu Aafrika moodi. Rahulik. Onneks voeti raftingu kohas ka dollareid.

A raftingust endast ka ikka natukene. Niilus oma la"tetel ei olnud just eriti suursugune. Nii umbes Emajoe laiune. Enne kui meid ka"restikest alla lasti tehti ikka "kuiva" trenni ka. Pidime harjutama soudmist edasi ja tagasi, paati ronimist ja paadi oigetpidi keeramist (see ei olnudki nii kuiv trenn, sest pidime selleks ikka vette ronima :). onneks oli vesi kindlalt selline 25-27 kraadi), pa"a"stepaatide viipekeelt jms. Ikka selline turvaline va"rk. Lopuks lasti meid siis allavoolu. Mitte pa"ris yksi. Igal parvel oli ka giid. Pean todema, et algus oli vaike pettumus. Ootused olid korged aga esimene ka"restik mitte nii korge. Etteruttavalt voib o"elda, et lopu(k)s ei pidanud pettuma. Esimene osa pa'evast votsime siis yhe ka"restiku teise ja"rel. Moned natukene raskema ja moned lihtsamad. Igal yhel oma nimi. Ainult yhe nime olen suutnud meeles pidada "fifty-fifty". No mis te arvate, mida see ta"hendas. Loomulikult seda, et ainult pooled parved said ka"restikust la"bi ilma ymber minemata. Meie ei olnud selles paremas 50% osas :). Pa"eva teine pool oli va"heke igavam. Parvetamise mottes siis. Pidevalt tuli siledal veel lihtsalt souda. Seda ilusam oli aga loodus. Lopsaks, roheline ja just nagu Aafrikas peab olema. Inimesed joe a"a"res pesu pesemas ja mitte ainult pesu. Moni ikka ennast ka. Ta"pselt nii nagu Jumal oli ta loonud. Ilma igasugu ha"bita. Mulle tundus, et ykse mees lausa spetsiaalselt kummardus nii, et oleks KOIK tema kehaosad voimalikult ha"sti na"ha :). Siis tuli va"lja ka see, et on olemas esimene Uganda, teine Uganda. Meie giid pidas ennast selgelt esimeste hulka kuuluvaks. See mees oli tema jaoks ikka nii "labane ja lihtne". Aga nyyd on aeg selgitada pealkirja. See rafting oli seiklus, kuid vahel la"hevad seikluse karmiks. Viimane laskumine. Sellest ei lastud meil isegi otse alla soita, sest see oli ka"restike 6 tase e. seda peetakse eluohtlikuks. Ma arvan, et seda oli oma kuni 200m moirgavat valget vett. Parved tosteti veest va"lja ja tassiti mooda kallast alla poole. Pool peal pandi vett tagasi. Giid kysis parvel olijate ka"est, et kas tahame kerget v rasket laskumist. Kuna koik eelnevad oli tundunud, vaatamata tema hirmutamistele, kerged tuli yksmeelne vastus "koige raskemat". Toukasime siis parve voogudesse ja ........parve la"ks peaaegu kohe ymber. Mis ta"hendas seda, et me olime koik pilla-palla vees laiali ning so"o"stsime ka"restikust alla. Nyyd ma tean, mis tunne oleks olla pesumasinas. Just nii peksis vesi mind la"bi, ma arvan oma 1,5 meetriste, lainete. Korduvalt. Sa oled nii abitu. Mida iganes teed, ei suuda sa veele vastu saada. Kopsudes ei ole ohku ja kui proovid seda ahmida, siis tombad ainult vett alla (Egiptuses tuleb nyyd poud). Ma ei ytle, et kogu mu elu oleks silme eest la"bi ka"inud, kuid midagi sinna poole oli kyll. Hirm tuli peale, et kas tulen siit ikka eluga va"lja. Tulin. Koik tulid :). Just selliseid seiklusi ma siia otsima tulingi!!!!

Saabusime Kampalasse alles pa"ris hilja ohtul. Nii umbes yheksa paiku. Bussijuht, kes oli meid pidanud hotelli juurde tooma ei viitsinud seda teha. Ta"psemalt ta ytles, et kesklinnas on nii tihe liikuls, et ta ei taha ennast sinna pressida ja pakkus meile voimalust kasutada kohalikku marsruuttaksot (ma ei saanud kyll aru, et kust seda marsruuti peaks na"gema :). Onneks lykkas ta meid oigesse bussi ja nii me saabusimegi kesklinna. Marsajuht na"itas meile veel oige teeotsa ka"tte. Tegelikult peaks ytlema "oige", sest ta na"itas meile ta"pselt vastassuunas sellele, kus me hotell pa"riselt asus. Onneks (voi siis mitte ka nii onneks, sest kaart oli meil ju olemas) ei ole Kampala ta"navatel ta"navasilte. Seetottu kysisime boda-boda juhtidelt yle, et kas la"heme ikka oiges suunas. Nemad aitasid siis meid oigele rajale tagasi. Inimesed on siin yldse va"ga lahked teed juhtama ning isegi kaasa tulema, et oiget kohta na"idata. Isegi kui me oleme siin nagu "valged varesed". Kujutage endale ette monda aafriklast Tallinnas, Kadriorus teed kysimas!! Aga tagasi teemasse. Leidsime lopuks (peale 30 min kondi kesklinna ra"pastel ja ta"navamyyjatest ning marsadest tulvil ta"navail) oma hotelli. Ysna mugav hotell vorreldes meie varasemate o"o"bimistega. Aga nalja sai siingi. Palusime endale tube na"idata ja valisime kolmest yhe lopuks va"lja. Voti no visati voodi peale. Sa"ttisime ennast sisse ning kasisime parvetamisest puhtaks (joevesi on ikka uskumatult pruun). Kui aga tahtsime toast lahkuda selgus, et meile on antud vale toa voti. Pidin kutsuma kohale administraatori, kes ei leppinud minu selgitusega selles kohta, miks mul on vale voti. Ma arvan, et ikka oma 15 min tuli seletada lugu. Kutsuti lausa kohale ka see mees, kes oli meile tube na"idanud ja paluti ka temalt seletus. Ilmselt arvati, et oleme salaja hoivanud parema toa kui meile ette na"htud. Sellega seiklusekesed hotellis ei loppenud. Hotell on nimelt nii luksuslik, et siin on lausa lift. Astusime siis lifit, et alla soita. Lifti uksed sulgusid ja mina veel ytlesin, et "oo, va"ga viks hotell", kui.......elekter kadus ja me olime liftis kinni!! Ylalt hyydis keegi "where are you?".Eesti mees ei motle kaua ja kasutab oma rammu :). Milleks moistus kasutada!! Sisemise ukse lahti saamine ei olnud probleem, kui aga aga asusin kangutama va"limist, siis paluti see isetegevus lopetada ja oodata abi. Abi saabus elektrio na"ol onneks mone hetkega.

Lopetuseks moned ta'helepankud maast. Politseinikud on siin uhked. Ka koige ra"pasema ristmikupeal on neil jalas alati lumivalged!!! pyksid. Lumivalge on siin yldse in va"rv. Mina ei saa aru, kuidas nad neid valgetena hoiavad, sest siin on koik nii ra"pane ja punane. Muld on punane ja ka savine, ja"a"b ha"sti koikjale kylge. Eriti peale vihma :)

Aga homme siis Fort Portali poole. Kuhu ta"pselt joume na"itab aeg.

oluline pole tulemus, vaid teekond

Lopuks ometi kohal!!. Jinja on see "kohal" koht. Oleme olnud teel peaaegu 48h marsruudil Tallinn-Frankfurt-London-Nairob-Jinja. Vahepeale mahtusid ka lyhikesed (nii 5-6 tunnised) uinakud Londonis ja Nairobis. Viimane etapp oli isegi koige va"sitavam - 10h bussis. Aga kogemusi ja elamusi kohe hulgimalt. Kui esimene osa reisist oli lihtsalt va"sitav, siis viimane lausa kurnav. Kujutage endale ette bussisoitu 70-ndatel bussiga mo"o"da Eestimaa kruusateid. Va"hemalt minule meenutas see minu lapsepolveseiklusi isaga. Mitte et buss oleks olnud pa"rit sellest ajast. Kaugel sellest. Ysna uus paistis olevat. Nad olid lihtsalt vedrustusega midagi teinud. See midagi oli ja"igemaks. Kui lisada sinna veel auklikud ja kynklikud asfaltteed, siis kujutas see soit endast 10-t tundi vibratsiooni masinas alates kogu keha holmavat kergemat sorti vibratsioonist kuni pea poolemeetrised lennud istme kohal. Kusjuures need olid ju ainult a"a"rmused!! Keskmine soit oli pigem ikka selline korralik pidev rappumine :). Onneks pa"ris 10h siiski bussis ei tulnud viibida, sest ca 2 korda tegime ka va"ikese 15-20 minutise peatuse so"o"miseks kohalikes "restoranides" ning korra jalutasime yle Keenia-Uganda piiri.

Piiriyletused iseenesest on huvitavad kogemused. Na"iteks Keeniasse sisenemiseks seisime 1 h ja"rjekorras ja oleksime seisnud kauem kui ei oleks teinud noukogu kodanikku. Me la"ksime lihtsalt selleks mitte ette na"htud ja"rjekorda ja hopsti saimegi la"bi. Pidin ainult taaskord (see juhtub vist pea iga reisiga, mis viib kuhugi Euroopast va"lja) selgitama, kus asub Eesti ja kui palju meid on. Kuuldes kui va"he meid on kysis tollimees, et kas me elame saarel :). Samas naiteks Nairobi nurgataguses hotellis, kus ei olnud sooja vett ja aknaid :) teadis fuajees istunud mees Eestit va"ga ha"sti. Teadis, et oleme olnud NL-i koosseisus ja umbes ka aega, millal iseseisvusime. Lopuks selgus ka selle info allikas - ta oli eelmisel aastal ka"nud Gruusias!!! uut aastat vastu votmas :O.

Tundub, et noukogude kodanikuks olemine on olnud selle esimese Aafrikas oldud pa"eva votmesona. Nimelt tuleb kasuks veel yks oskus. Esimest korda WC ja"rjekorras seistes panin ma ta"hele, et koik inimesed ka"a"rivad pyksisa"a"red ylesse. Tundus ta"ielik mystika - miks kyll? WC-sse sisenenud sai koik selgeks - porandas on kaks jalaja"lge ja auk. Porand ujub aga ka"tepesu veest (ka"te pesemiseks tuli kasutada poranda ligi olevat kraani). Taas midagi minu lapsepolvest. Pean tunnistama, et sain edukalt hakkama. Moned asjad ikka ei unune :)

Veel huvitavaid ta"helepanekuid. To"o"jou puudust neil siin ei ole. Bussile saamiseks ta"na hommikul tuli koigepealt osta kassast piletid, siis na"idata oma piletit mehele, kes pani su koti pagasisse, seeja"rel tuli piletit koos passiga na"idata konduktorile, kes su bussi lasi. Lopuks tuli piletit na"idata veel ka bussis olevale bussisaatjale.

Igav siin igatahes ei hakka. Kui meid Jinja la"hedal bensiinijaamas bussist maha visati (kottide ka"tte saamiseks tuli bussisaatjat natukene veenda) olid seal vastas va"hemalt 5 boda-boda (loe:
mootoratturit), kes tahtsid rabada meie kotte ja lubasid meile "best service mister". Asi mis mulle reisidel ei meeldi on kauplemine. Paraku pole sellest sellistes kohtades pa"a"su. Esimene pakkumine oli 20 000 Uganda raha (ca. 120 kr), pika kauplemise peale olid nad meid nous viima a"ra ka 5000 raha eest hotelli la"hedal oleva pangani. Aga ainult pangani. Panga selgus, et see on suletud (toesti kummaline, et pyhapa"eval kell 17.00 on pank suletud. irw) ja pangaautomaat annab ainult Visa kaardiga raha. Ta"psemalt o"eldes ei andnud sellegi eest. Pidime solmima tsiklimeestega uue kokkuleppe, et nad viiksid meid teise pangani, mis asus kesklinnas (ta"pselt pool teed tagasi sinna suunas, kust olime just tulnud). Sealt saime pangaautomaadist lopuks raha ka"tte. Siis algas la"bira"a"kimiste voor nr 3 - palun viige meid ikka hotelli juurde ka. Taas esimese pangakontori pool ja natukene ka edasi linna a"a"re poole. Va"ikese kauplemise peale saime taas kokkuleppele ja me lendasime. Kahjuks selgus, et meie valitud hotell on vahepeal suletud!!! Ja ja"lle algas kauplemine, et mis raha eest me linna ikka tagasi saaks. Kui siiani olime leidnud tisklimeestega ikka yksteisemoistmise, siis viimase hotelli juures see loppes. Vaidlesme pikalt selle summa yle, mille olime meie arust kokku leppinud. Nende arvates olime lubanud aga juurde maksata. Ju neil oli tegelikult siiber meie soidutamisest linnas. Vottis see ju pea tund aega :)

Homme siis veemonusid nautima. "Va"ga a"ge kogemus" nagu lubas igas jumala ilmakaares sirutuvate rastapatsidega mees meile ta"na ohtul. Ja mingit etttevalmistust ei pidanud ka tahtma. Homme ohtuks tahaks veel jouda Kampalasse, et sealt siis ylehomme hommikul leida mingi buss, millega pa"a"seks Fort Portali. See on tugipunkt simpanside retkele.

Tähelepanu, valmis olla, start!!!

Täna lendame õhtul siis Londonisse, ööbime seal lennujaama hotellis, et asuda sealt hommikul hõivama Nairobi suunduvat raudlindu. Edasi ongi päev suuresti sisustatud, sest lend sinna kestab 8,5 tundi. Kahjuks ei tähenda see normaalsel ajal pärale jõudmist. Väike (3h) ajavahe Londoniga juurde lisatuna maandume me Nairobis kohaliku aja järgi alles hilisõhtul. Iseenesest ajavahe Eestiga ei ole suur, sest oleme seal Moskva ajas :).



Kahju, et nii hilja jõuame. Mingil hetkel lootsin, et saame veel samal õhtul Uganda poole teele asuda. Kahjuks väljub viimane meile teada olev buss samal ajal kui me lennuk maandub. Seega esimene öö Aafrikas möödub Nairobis. Mitte, et me Nairobist midagi näeksime. Saabume ju öösel ja lahkume varavalges. Buss peaks startima kell 7. See saab olema esimene ajatest s.t. kas väljume ikka õigel ajal! Tegelikult ei ole ju sel vahet mis kell stardime, sest bussis tuleb veeta järgmine päevajagu tagumitunde ning kiiret pole meil kuhugi. Ainuke oluline asi on see, et oleme õhtuks Jinjas, Ugandas. Järgmisel päeval, 22. veebruaril, on meil broneeritud kaks kohta kohe hommikust päevasele (hmm, olen mõttes vist juba Aafrikas, sest ajaarvestus käib ainult päevades :) white water rafting matkale Valgel Niilusel. Väidetavalt "one of the best day rafting trips on planet Earth!" :D. Vesi (vihm reisil välja arvatud) ju mulle meeldib!! Lisaks on olemas mingid kogemused süstaga sõitmisest Eesti jõgedel. Ühes olen veenudnud, sealsed kärestikud (tase 4 ja 5) on ikka hooooopis midagi muud kui Eesi jõgede omad :)



Jinja on tegelikult ka esimene koht ja hetk, kus siia blogisse võiks tekkida uus sissekanne. Aga nüüd varsti lennukasse!!

Minna või mitte minna?

Minna või mitte minna? on oli eilse päeva küsimus. Nagu eile kirjutasin, siis saime lõpuks pakkumise Ruandast gorillade vaatamiseks. Nagu ka Bwindist lõpuks :). Kui ikka tuleb, siis uksest ja aknast. Nii nagu on häda liiga väikese valikuvõimalusega on sama suur häda ka suurega. Mida siis nüüd peale hakata? Tahaks nagu Ruandasse minna, aga samas kuupäev ei ole parim. Noh, lihtsalt ei jõuaks oma tegemistega Ugandas ühele poole ja hirmus kihutamine oleks nagu ka. See peaks ju olema puhkus, mitte kiiremini, kõrgemale, kaugemale!! Igatahes peale pikka kõhklust ütlesime lõpuks Ruandale ja Bwindile ära. Ajaliselt lihtsalt ei sobinud nende pakutud kuupäevad. Sai helistatud igaks juhuks ka meie valitud kohta ja kontrollitud, et kas gorillad ikka on Ugandas. Nii palju, kui neist on võimalik aru saada (vaata minu üleeilset sissekannet), siis pidid ikka olema. Ja ei pidanud väga ringi ka kolama. Samas anti soovitus, et järgmise nädala keskel võiks ikka korra üle helistada. Siis peaks 99,9% kindel olema. Näeme.

Mul on nüüd kirjasõber Tansaanias. Olen temaga vähemalt 4 kirja vahetanud. Tahaksin saada temalt pakkumist Serengeti reisile (lõvid, gepardid, kaelkirjakud, sebrad, gasellid, hüäänid.....), aga sinnani ei ole me veel jõudnud. Ikka käib üks viisakustants - kuhu kohta tahate ikka minna ja kui kauaks, kas kokka tahate üürida :) või mitte, mis transpordivahendiga, kui kauaks, kas tahate sellist jalgsimatka või teistsugust, kas soovite magad telkides või majades jne. jne. Sellel ei tundu lõppu tulevat. Iseenesest ju õige kah, aga endiselt ei ole mingit aimu, et mida see siis ikka maksta võiks. Kuidas sa paned kinni safari mille maksumust ei tea.

Aga õhtul kodus läheb siis suureks pakkimiseks. Asjad juba nurka kuhjatud. Nüüd vaja veel seljakotti lükata ja kaaluda iga asja juures, et kas ikka võtan või mitte.

Tegelikult on reis mitmekülgsem

Ma unustasin tegelikult mainida, et kuigi olen andnud reisi nimeks Keenia-Uganda-Tansaania oleks õigem seda Uganda-Ruanda-Tansaania reisiks. Tõsi ta on, et lend kahvanägude maalt viib Keeniasse ja ka tagasi Euroopasse tuleme Keeniast, kuid seal oleme tegelikult ainult loetud tunnid. Sinna saabudes ainult nii palju, et saaks ööbida ja järgmisel hommikul võtta buss ning põrutada kohe edasi Ugandasse e. me näeme Keeniat umbes 6-7 h bussiaknast (+4 tundi sealtsamast Ugandat). Tagasiteel on tutvus Keeniaga veel lühem. Plaan on lennata Tansaaniast Zanzibarist Keenia pealinna Nairobi ja sealsest lennujaamast isegi mitte enam lahkuda. Tähendab ainult Euroopa suunas.

Aga miks on see Ruanda mainimine nii tähtis? Alguses kui ma reisi plaaneerima asusin, siis ei olnud Ruanda üldse minu plaanides. Sedamööda, kuidas reisiplaanid minu peas täpsustuma hakkasid tekkis üha suurem soov Ruandasse minna. Loomulikult on põhjuseks........gorillad!! Neid on seal ka palju (palju tähendab ca 56. Maailmas on üldse kokku väidetavalt ca 400) ja väidetavalt on nendeni pääsemine natukene lihtsam kui Uganda populaarseimas kohas Bwindis. Peale seda on Ruanda sattunud plaanidesse sisse ja siis sealt jälle välja visatud. Hakkasime ca kaks nädalat tagasi tegelema gorillade visiidiga ja jõudsime lõpuks järelduseni, et Ruanda oleks parim koht. Alguses olime ta kõrvale jätnud, sest sinna pääsemine tundus liiga keeruline ja esimene eelistus oli Bwindi Ugandas. Mida rohkem viimasest aga lugesime, seda rohkem hakkas tunduma vastupidine. Üritasingi siis maili teel Ruandasse kohta bronneerida. Alguses tundus see olevat lihtne e. vali vaid päev. Mida selgemaks sai reisi ajakava selle kolme nädala jooksul ja arusaam liikumise kiirusest (ärge unustage, et kõik asjad toimuvad seal Aafrika ajas!! Näiteks väidetavalt lahkub buss linnast alles siis kui ta on täis. Mis iganes kell see ka ei juhtuks) seda meeleheitlikumaks ma muutusin. Nimelt selgus, et minu soovitud kuupäevadeks on mets juba paksult inimesi täis!! Ruandast pakuti, kas liiga varast kuupäeva, et jõuda Ugandas kõike vajalikku näha või liiga hilist, et käia läbi need kohad mida tahaks näha peale gorillasid. Siis tuli juba meeleheide peale, sest tundus - gorillad jäävad üldse nägemata. Olime proovinud
nne ju igaks juhuks ka Bwindiga, kuid e-postkast ei suutnud kuidagi leida nenda vastust. Seetõttu panime lõpuks kohad kinni Mgahingas nagu eile kirjutasin. Kusjuures!!! Plaaniga, et Tansaaniasse edasi minemiseks peame nii kui nii Ruandast läbi sõitma (Mgahinga asub Uganda kõige kõige edela poolsemas nurgas v.t. riikide plaane http://www.computers4africa.org/impact/eastafrica.htm). Tundus, et see on palju otsem tee ja võidame vähemalt päeva. Ugandast otse Tansaaniasse minemiseks oleksin pidanud sõitma ikka päris palju maad tagasi (me räägime ikka ca 6-7 tunnist), et pääseda Tansaaniasse viiavatele teedele.

Eile õhtul selgus siis, et äkki ikka saab kohad Ruandasse!!! Mitte küll otse riigilt, aga läbi mingi turismibüroo. Hetkel ei ole küll veel selge, et mis see maksaks. Pakutud päev ei ole ehk parim, aga ootused on kõrged. Tundub, et kes proovib see leiab :)

Jäänud on ainult loetud päevad

Reisi (Keenia-Uganda-Tansaania, 3 nädalat) alguseni on jäänud ainult loetud päevad ja nagu tavaliselt on tunne, et mitte kuidagi ei jõua ettevalmistustega õigeaegselt valmis. Isegi kui seekord alustasin omast arust varakult. Täna ärkasin juba kell 6 ja ei suutnud enam uinuda. Mõtlesin kogu aeg sellest, et kuidas korraldada piiriületused (neid tuleb kokku 4), kas dollaritega saab kõikides riikides ikka maksta või avastan ma end ühel hetkel olukorrast, kus olen küll üle piiri aga edasi ei saa. Eriti tundub see olukord olevat võimalik Ruanda-Uganda piiril, kus satume Uganda poolel, reisikirjelduste järgi, mingisse väikesesse no-name külla ja seal tuleb ka ööbida. Ei tea, kas seal saab ikka raha vahetada? Teisest küljest, aga just see võikski reisile vürtsi lisada.

No ja siis ei ole ju ka veel ühtegi safarit Tansaanias (Serengeti) kinni pandud. Olen küll paari kohta kirjutanud, aga sealt ei ole vastatud ja asjad on endiselt väga lahtised. Jääb siis loota, et neid õnnestub ka kohapeal osta. Võiks ju!! Igatahes tundub, et see on seal sama igapäevane kaup kui leib või sai. Ainult kallim.

Vähemalt on õnnestunud broneerida aeg gorilladega. Helistasin eile Ugandasse, Mgahinga Rahvuspargi (Uganda kõige väiksem ja kõige kaugemas enurgas) keskusesse. Kohalikuga purssides (tema inglise keel oli ikka oluliselt halvem kui minul) ja kehakeelt kasutades (ärge tulge mulle väitma, et telefonis ei ole võimalik kehakeelt tunda) leppisime kokku, et mul on 1. märtsiks kaks kohta gorillade juurde. Seal ei ole küll kunagi kindel, kas gorillad on üldse kohal. Nad armastavad teha külalisvisiite Kongosse. Kohapeal on siis päris huvitav, et kas tegelikult ka see telefoniasi töötas. Kõikides teises gorillakohtades tahetakse rahalist ettemaksu ja sellega saab suurendada võimalust, et sul on koht tõesti olemas. Seega ei ole mitte midagi kindlast selles, et ma tõesti ikka näen gorillasid. Samas on nemad mu reisi peamine sihtmärk!!